José Àlvarez, Hispaania päritolu misjonär, liitus jutlustajate orduga 1919. aastal ning saabus         Peruusse 1927. aastal, et alustada oma misjonitööd Amazonase džunglis. Põlisrahvastega suheldes õppis ta mitmeid kohalikke keeli ja dokumenteeris seni tundmatute hõimude kultuure ja eluviise.

Üks neist hõimurahvastest, Amarakaeris, andis talle nime Apaktone – „Vana Isa”. Nii hakkasid teda hüüdma kõik hõimud, keda ta oma kanuuretkedel ikka ja jälle külastas.  Tema eesmärgiks oli vabastada põlisrahvad ekspluateerimisest ning aidata lahendada hõimudevahelisi konflikte. Oma pühendumuse ja siira hoolivuse kaudu, võitis ta sügava austuse ja usalduse.

Elu lõpu poole halvenes Alvarezil tervis ning ta naasis Limasse, kus pühendus õpitud keelte ja ekspeditsioonikogemuste kirjeldamisele.

Apaktone kehastab 20. sajandi dominiiklaste misjonivaimu – pühendumust, mis viis Aafrikas, Ladina-Ameerikas, Aasias ja Okeaanias lugematute kristlike kogukondade sünnini.