Giorgio La Pira oli pärit Sitsiiliast, kuid kolis Firenzesse, et õppida õigusteadust. 1933. aastal sai temast Firenze ülikooli rooma õiguse professor. Juba 1927. aastal oli ta liitunud Jutlustajate Ordu ilmikute haruga.

Ta ühendas oma lihtsa ja vaga elu San Marco kloostris muljetavaldava heategevusliku tegevusega väljaspool seda. Koos kaastöölistega asutas ta 1933. aastal supiköögi (mensa dei poveri it k), mis tegutseb tänini. Samuti oli ta seotud dominiiklaste perioodika väljaandmisega ning rajas 1943. aastal üliõpilasrühma, kuhu koondas palju noori inimesi, kellest mitmed mängisid sõjajärgses Itaalias olulist rolli.

Olles kogenud sõja ränki kogemusi, alustas ta 1946. aastal poliitilist tegevust ning ta valiti kristlike demokraatide erakonna liikmena Itaalia parlamenti. Ta osales aktiivselt Itaalia uue põhiseaduse koostamises. Lisaks tööle riiklikul tasandil oli ta kümme aastat Firenze linnapea.

Linnapeana kasutas ta oma ametipositsiooni rahu edendamiseks. Külma sõja aastatel püüdis ta ületada ideoloogilisi ja poliitilisi tõkkeid, korraldades linnapeade rahvusvahelisi kohtumisi ning külastades nii raudse eesriide taha jäänud kui ka Vahemere-äärseid linnu. Samuti oli ta seotud katsetega vahendada kokkulepet Vietnamis sõdivate poolte vahel.